Poem

Ma olen tõsine ja syyvinud
Ehk mõistmaks maailma ei ole vaja
et tee meid raputades kannaks
ja tead ju kyll, oh raisk,
et endast kõik sul annaks
Ja mäng on lõbus
Me ei kaota.
Ära siis kahtle, ava end
Kui kaua, on täpselt me eneste teha
Mu päralt on kogu su enesetehas
Suul maailm
hing täis on
vaid kutset sult vajan
fantaasia pluss-miinus
maigutav HNULLUS
sest käidud läbi on
siinsed rajad
sa hulluks mind ajad
kui suled nyyd aja
me tundel –
veel viivitad
lahkun siit ärkvel
su silmade kurbus
või teesklus
või valu,
Leib,
Veetlus,
Vorst,
Ibuprofen,
Uni,
Talun,
ent mängu elu alguses
mäng kogu elu
Nii varjus kui valguses
Aeg-ruum mu lelu
on otsatust otsani
teadlikkus aina,
loov inspiratsioon
Homse mälestus painab
ka kisa must vallanduv
hoia see ära,
me aeg pea on kyps
ytle: tõuse ja sära.

Markus Mikomägi

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s